Allikakriitiline lähenemine

Allikakriitika on uurimismeetod, mille eesmärgiks on hinnata allika usaldusväärsust kasutamiskõlblikkust.

Vikipeedia toob Skandinaavia ajaloolaste Olden-Jørgenseni ja Thuréni põhjal välja järgmised allikakriitilise lähenemise põhimõtted:

• Inimeste poolt loodud allikad võivad olla reliktid e. jäänused (näiteks sõrmejälg) või narratiivid e. jutustused (näiteks kiri). Reliktid on rohkem usaldusväärsed allikad kui narratiivid.
• Allikas võib olla võltsitud või rikutud, kindlad tõendid allika originaalsuse kohta tõstavad selle usaldusväärsust.
• Mida lähemal on allikas sündmusele, mida selle abil kirjeldada soovitakse, seda enam võib allikat usaldada.
• Esmased allikad, mis põhinevad originaalinfol, on usaldusväärsemad kui teisesed allikad, mis põhinevad algallikatel. Teisesed allikad on omakorda usaldusväärsemad kui kolmandased allikad jne.
• Kui mitmed teineteisest sõltumatud allikad sisaldavad sama infot, tõstab see info usaldusväärsust.
• Allika tendentslikkus on selle motivatsioon pakkuda kallutatud infot. Tendentslike allikate kasutamist tuleb vältida või tasandada ka teisele poolele kallutatud allikate kasutamisega.
• Kui on võimalik näidata, et tunnistajal või allikal puudub motivatsioon tendentsliku info edastamiseks, tõstab see allika usaldusväärsust.

Allikakriitilise lähenemise väljakujunemises on olulist osa mänginud ajalooteadused ja arheoloogia, kus oli selge vajadus allikate ja leidude usaldusväärsust hinnata. Teaduse arenguga laienes allikakriitline lähenemine ka teistesse teadusvaldkondadesse.

Tänapäeval on allikakriitiline lähenemine oluliseks oskuseks igale meediatarbijale. Internet loob võimaluse igaühel ükskõik millist infot avaldada, seega tuleb ajaveebide ja muu kasutajate poolt loodud sisu allikakriitilisust enne nende kasutamist hinnata.

Allikakriitilise lähenemise aluseks on veendumus, et iga teksti autoril võib olla oma (varjatud või avalik) eesmärk lugeja mõjutamiseks. Teksti kallutatus, ühekülgsus, erapoolikus jne muudavad selle ebausaldusväärseks allikaks ja seda eriti õppematerjalide puhul. Pedagoogika üks üldtunnustatud printsiipe on pedagoogilise neutraalsuse nõue, mis eeldab õppekava, õpetaja esitluse ja kasutatavate õppematerjalide lahtisidumist konkreetsetest ideoloogiatest. Sajaprotsendilist neutraalsust saavutada on raske ja kohati isegi mittesoovitatav (nt. ei saa nõuda Eesti üldhariduskooli ja s.h. ajaloo õppekavalt Eesti praeguse riigidoktriinile tuginemise vältimist ja selle „tasakaalustamist“ alternatiivsete ajalookäsitlustega).

Ideoloogiliselt kallutatud õpiku- ja (aja)kirjandustekstidega on tuttavad kõik, kes saanud oma hariduse nõukogude ajal. Tänapäeval on ideoloogilise/religioosse kallutatuse teema hariduses tõusnud meedia huviorbiiti peamiselt moslemitüdrukute pearätikute keelu ja USA kreatsionistide evolutsiooniteooria vastaste rünnakute tõttu. Aga isegi ameerika kreatsionistid on seadnud oma eesmärgiks „jumaliku disaini“ käsitluse sissetoomise ameerika koolide õppekavadesse evolutsiooniteooria kõrvale, mitte asemele.

Ideoloogilise erapoolikuse kõrval on tänapäeval levinuimaks äriline kallutatus: ühe konkreetse firma ärihuvidest lähtuvaid reklaamtekste ei saa tõsiseltvõetava õppematerjalina kasutada. Näiteks informaatikas on suhteliselt raske vältida brändi- või platvormieelistustega tekstide kastuamist õppematerjalina, kuid seejuures on alati võimalik kommentaaridega ja teiste firmade poolt pakutavate näidetega asja tasakaalustada.

Just informaatika on traditsiooniliselt olnud veel ühe kallutatuse liigi kasvupinnaks: teatud arvutiplatvormi „evangelistid“ toetavad emotsionaalselt üksnes oma lemmiktarkvara ja üritavad demoniseerida konkureerivaid lahendusi (nt. Linux vs. Microsoft, Mac vs PC). Samas leidub „evangeliste“ ka paljudes teistes valdkondades. Sotsiaalteadustes tuleb aga teadvustada tekstide koolkondlikku kallutatust – tavaliselt on igas valdkonnas isiksusepsühholoogiast majandusteooriani rida omavahel konkureerivaid teooriaid, mis paljudes asjades on vastandlikel seisukohtadel. Õppematerjal peaks üritama koolkondade suhtes neutraalset seisukohta võtta, tuua esile ka teiste koolkondade nägemused.

Omaette kallutatud tekstide rühma moodustavad konspiratsiooniteooriad (nt. 9/11, Estonia huku teooriad, ameeriklaste Kuu-retke lavastatuse paljastajad jne). Ja lõpuks tahaksin meenutada veel ka ühte vanimat Interneti-vanasõna: Internetis ei tea keegi, et sa oled koer. Sellega viidatakse veebikeskkonnas levinud anonüümsuse kuritarvitamisele ja identiteedivargustele. Seega, isegi kui Internetis avaldatud tekstil on juures autori nimi, tasuks kriitiliselt hinnata selle teksti vastavust märgitud autori teiste tekstide ja seisukohavõttudega.

Kõigi tekstide kallutatuse hindamisel on olulisimaks allikakritiliseks meetodiks autori ja tema tausta uurimine. Ilma autori nimeta tekstide puhul (mis näiteks reklaamtekstide puhul on üldlevinud) tuleks kohe eeldada kallutatust ja sedalaadi tekstide kasutamist õppematerjali allikana tuleks vältida. Kui autor on teada, siis tuleks uurida autori tausta (koolkond, osapool, partei, religioon, firma jne).

Eraldi võiks siinkohal välja tuua Vikipeedia kasutamise allikana. Vikipeedia on kogukonnapõhiselt loodud materjal ning seetõttu on kasutamisel konkreetsele autorile viitamine sageli võimatu. Lisaks sellele ei loeta entsüklopeediate tsiteerimist teadustöös heaks stiiliks. Vikipeedia tsiteerimist üliõpilastöödes on kritiseerinud Vikipeedia looja Jimmy Wales isiklikult: "For god sake you're in college; don't cite the encyclopedia" (Young, 2006). Teiseltpoolt on ingliskeelse Vikipeedia olulisemad artiklid vikipedistide valvsa pilgu all, mis tõstab nende usaldusväärsust allikmaterjalidena. Samuti puudub Eestis sageli ligipääs esmastele allikatele, ning ainsaks võimaluseks on kasutada teiseseid allikaid nagu Vikipeedia artiklid. Ka käesolev materjal põhineb sellel põhjusel suures osas Vikipeedia artiklil.

Lisaks kasutajate poolt loodud sisule on allikakriitiline lähenemine oluline ka massimeedia puhul, mis kipub sageli olema ühele või teisele poole kallutatud. Näiteid sellistest ajalehtedest ja telekanalitest teab iga lugeja ise.

Kasutatud allikad

Opetushallitus (2006). Lähde esiin. Loetud Internetis 2. novembril 2008 aadressil http://www.edu.fi/virtuaalikoulu/lahdeesiin

Source criticism (2008). Loetud Internetis 4. veebruar 2008 aadressil http://en.wikipedia.org/wiki/Source_criticism

Young, J.R. (2006). Wikipedia Founder Discourages Academic Use of His Creation. Loetud Internetis 4. veebruar 2008 aadressil http://chronicle.com/wiredcampus/article/1328/wikipedia-founder-discourages-academic-use-of-his-creation