Avatud õppematerjalid

Viimastel aastatel on e-õppe valdkonnas rahvusvahelisel tasemel palju kõneldud avatud õppematerjalidest (ingl. k. open educational resources ). Esimest korda võeti see mõiste kasutusele 2002. aastal ühel UNESCO foorumil (Johnstone, 2005). Avatud õppematerjalide all ei mõelda mitte lihtsalt veebis avalikult kättesaadavaks tehtud õppematerjale, vaid avatud õppematerjalid peaksid vastama ka mitmetele õiguslikele ja tehnilistele tingimustele.

Õpiobjektid kui avatud õppematerjalide eelkäijad

Avatud õppematerjalide eelkäijateks võib pidada õpiobjekte (ingl. k. learning objects ). Õpiobjektidega on e-õppe valdkonnas põhjalikumalt tegeletud alates 1990-ndate lõpust. Tol ajal pandi alus mitmetele suurtele õpiobjektide andmebaasidele e. repositooriumidele, kuhu on kogutud tuhandeid õpiobjekte. Paraku polnud tol ajal jagamise kultuur veel Internetis laiemalt levinud ning seetõttu olid õpiobjektide autorid sageli mures oma autoriõiguste kaitse üle. Sageli eelistati avalikule ligipääsule õpiobjektide hoidmist suletud repositooriumides, kuhu pääsesid vaid kindla õppeasutuse või konsortsiumi liikmed. Osad repositooriumid märkisid ära, et neis sisalduvad õpiobjektid on "vabad hariduslikuks kasutuseks", kuid paljude õpiobjektide juures puudusid igasugused täpsustused õpiobjekti kasutamise tingimuste kohta. Sellisel juhul tuleb eeldada, et teose kasutamine peab toimuma täpselt autoriõiguse seaduses määratud tingimustel.

Autoriõiguse seadus liigitab sellised tegevused nagu teose levitamine ja kohandamine autori varaliste õiguste hulka. See tähendab seda kui õpetaja leiab Internetist õppematerjali ja soovib seda oma õpilaste vajadustele vastavalt kohandada, tuleb tal küsida teose varaliste õiguste omanikult (autor või kirjastus) selleks nõusolekut. See seab olulisi takistusi õppematerjalide mõistlikule taaskasutusele.

Õpiobjektide puuduseid ei olnud mitte ainult õiguslikku laadi. Õpiobjektide valdkond on kirjeldatud terve rea spetsifikatsioonide ja standarditega, mis määravad ära, kuidas õpiobjekte kirjeldada ja suuremateks sisupakettideks liita. Paraku on nende standardite rakendumine reaalses elus olnud probleemne. Standardeid täies mahus toetav tarkvara kujuneks sedavõrd keerukaks, et tavalised õpetajad seda vaevalt kasutada sooviks (näiteks õppematerjali kirjeldus koosneb 58 eraldi väljast). Suur osa õpiobjektide loomiseks, kirjeldamiseks ja jagamiseks mõeldud tarkvarast on arendatud erinevate teadusprojektide raames ning pole massiliseks kasutamiseks piisavalt lihtne ja kasutajasõbralik. Eriti tuleb see kontrast esile, kui võrrelda õpiobjektide rakendusi tänapäevaste Veeb 2.0 ja sotsiaalse tarkvara rakendustega.

Veeb 2.0 ja avatud sisulitsentsid

2004. aastal kerkis esile Veeb 2.0 mõiste, millega tähistati selliseid veebikeskkondi, kus suur osa sisust oli loodud kasutajate poolt ning kasutajaid said moodustada sotsiaalseid võrgustikke. Kui õpiobjektide repositooriumides pääsesid oma õppematerjale avaldama ainult kasutajakonto omanikud ning sageli käis kasutajakonto saamine läbi repositooriumi haldajate, siis Veeb 2.0 keskkondadega võis liituda iga soovija. Seetõttu kasvas sisu hulk nendes keskkondades palju kiiremini kui õpiobjektide repositooriumides. Paralleelselt Veeb 2.0 keskkondadega levisid laiemalt ka avatud sisulitsentsid. Nende litsentside abil saab autor loovutada osadest oma varalisi õiguseid (näiteks kohandamine ja levitamine) materjali kasutajatele. Tuntumaks avatud sisulitsentside perekonnaks on Creative Commons litsentsid, kuid laialt kasutatakse ka GNU Vaba Dokumentatsiooni litsentsi.

Järgnevalt mõned viited erinevatele Veeb 2.0 keskkondadele, kus kasutajad loovad ja jagavad avatud sisulitsentsidega sisu (siinkohal mõtleme sisu üldiselt, mitte õppematerjale):

• Wikipedia ja teised Wikimedia Foundation projektid
• Wikitravel (kogukonnapõhiselt koostatud nõuanded reisisihtpunktide kohta)
  
• wikiHow (kogukonnapõhiselt koostatud juhendid)
  
• Flickr (fotod, ainult osaliselt avatud sisulitsentsidega)
  
• SlideShare (esitlused, ainult osaliselt avatud sisulitsentsidega)
  

Avatud õppematerjalide esilekerkimine

2006. aasta alguses toimus ajaveebides laiem arutelu õpiobjektide tuleviku üle. Mitmed haridustehnoloogia valdkonna tunnustatud teadlased leidsid, et õpiobjektid traditsioonilisel kujul on oma aja ära elanud. Siinkohal võib välja tuua ühe õpiobjektide liikumise omaaegse eestvedaja David Wiley ajaveebi sissekande "RIP-ping on Learning Objects " (Wiley, 2006). Wiley kirjutab, et õpiobjekti mõistest olulisem on see, et inimesed (1) jagaks vabalt (2) hariduslikke materjale, mis (3) on vaadatavad veebibrauseris ning (4) suletud formaadi puhul oleks kättesaadav ka toimetatav lähteformaat. See viimane tingimus on oluline näiteks mitmekihiliste jooniste, Flash animatsioonide jms puhul. Neid nelja tingimust võib pidada üheks avatud õppematerjali definitsiooniks, kuigi siit on jäänud välja õppematerjali muutmist lubav õiguslik pool.

Avatud õppematerjali mõistet on proovinud defineerida ka Sandra Schaffert and Guntram Geser (2008). Nende põhjal peavad avatud õppematerjalid vastama neljale tingimusele:

• õppematerjalile on avalik ligipääs ;
• õppematerjal on avaldatud võimalikult liberaalse avatud sisulitsentsiga , mis lubab materjali kohandada ja edasi levitada;
• õppematerjal on avatud formaadis , mis võimaldab materjali muuta;
• õppematerjal on toimetatav vaba tarkvaraga .

Sugugi mitte kõik ennast avatud õppematerjalide sildi all tutvustavad õppematerjalide kogud ei vasta eelpool toodud tingimustele, kuid neid tingimusi võiks pidada eeskujuks, mille poole püüelda.

Kokkuvõtvalt on avatud õppematerjalide peamiseks ideeks see, et digitaalses keskkonnas ei peaks iga õpetaja uuesti jalgratast leiutama. Õpetavad ju tuhanded õpetajad üle maailma sarnaseid teemasid ning saaksid oma õppematerjale luues juba teiste poolt loodu aluseks võtta.

Avatud õppematerjalide kogud

Lõpetuseks mõned viited tuntumatele avatud õppematerjalide kogudele. Siia kuulub nii suurte ülikoolide poolt hallatud avatud kursuste kogusid kui ka kogukonnapõhiselt loodud õppematerjale.

• MIT OpenCourseWare
• Utah State OpenCourseWare
  
• OpenLearn
• Wikiversity

• Wikibooks

• WikiEducator
• Connexions
• OER Commons
  
• Curriki
• LeMill
  

Viited

Johnstone, S. (2005). Forum 1 Session 1 – Background note Open Educational Resources and open content: an overview. UNESCO Virtual University. Viimati loetud 1. märts 2009 aadressil http://www.unesco.org/iiep/virtualuniversity/forumsfiche.php?queryforumspages_id=13

Schaffert, S., Geser, G. (2008). Open Educational Resources and Practices. eLearning Papers , 3(7). Viimati loetud 1. märts 2009 aadressil http://www.elearningeuropa.info/files/media/media14907.pdf

Wiley, D. (2006). RIP-ping on Learning Objects. Viimati loetud 1. märts 2009 aadressil http://opencontent.org/blog/archives/230

Lisalugemist

Gurell, S. (2008). Open Educational Resources Handbook 1.0 for educators. Kättesaadav aadressil http://www.lulu.com/content/3692829

Põldoja, H. (2008). Õpiobjektide repostooriumid ja referatooriumid. Viimati loetud 10. märts 2009 aadressil http://lemill.net/content/webpages/opiobjektide-repositooriumid-ja-referatooriumid