Jutud r-hääliku seadeks

Materjal on valminud Tiigrihüppe Sihtasutuse toel.

Hiirte äpardus

(r-häälik sõna lõpus pärast ülipikka vokaali)

Hiirtel oli ansambel. Kõige peenema häälega laulsid uruhiir, põldhiir ja nahkhiir, keskmiselt laulsid karihiir, pisihiir ja metshiir, ning kõige jämedamat häält tegid koduhiir ja kaelushiir. No, tegelikult oli see päris korralik segakoor. Ja taustaks mängis neile ju rottide pasunakoor. 

Kord said hiired kirja. Seal kirjutati nii: "Hiirekuningal on sünnipäev. Tuleb suur pillerkaar. Tulge palun esinema! Esinemiskohaks on puukuur." Hiired olid väga uhked, et neid kuninga pittu esinema kutsuti. Kui uue päeva esimene valguskiir maad puudutas, asuti kohe teele, kaasas kogu vajalik killavoor. Hiiri-rotte ei peatanud ei müür, ei nöör, kõigest näriti läbi, et aga õigeks ajaks kohale jõuda. Puukuuri oli nende jaoks ehitatud isegi laulukaar! Hiired seadsid end kenasti ritta ja jäid kuningat ootama. 

Kuuri uksed läksidki lahti ja sealt astus uhke sammuga sisse suur... KASS! Oi, milline virrvarr nüüd lahti läks! Hiired panid kribinal-krabinal igasse ilmakaarde laiali, et oma elu päästa. Mis küll juhtus? Aga hiired ju ei aimanud, et hiirekuningas polegi hiir, vaid et nii kutsutakse hoopis nende kõige suuremat vaenlast, pikavurrulist kassi!

Kumb on parem lind?

(r-häälik mitmes positsioonis)

Kord läksid pääsuke ja lõoke vaidlema, et kumb neist on parem lind.
"Küsime teiste käest!" pani lõoke ette. "Küsime," oli pääsuke nõus.

Nad lendasid õrnroosa hiireherne juurde. "Kumb meist on parem lind?" pärisid nad.
"Oi, mina armastan üle kõige pääsukese piiri-pääri-laulu, see on nii kodune," vastas hiirehernes.
Aga naaber karikakar vaidles kohe vastu: "Mis te nüüd räägite! Maailma ilusaim laul on ikkagi lõokese liiri-lõõri!"

Linnud lendasid edasi. Nad peatusid karusmarjapõõsa juures ja küsisid temalt: "Kumb meist on parem lind?"
"Mm, ma arvan, et nii kõrgel taevas, nagu laulab lõoke, ei suuda teised linnud nokkagi lahti teha," ütles põõsas.
"Vabandage, et segan," sekkus vestlusesse rabarber, "aga minu meelest ei ehita ükski teine lind nii nutikalt oma pesa, kui seda pääsuke teeb. Ma arvan, et tema on parem."

Linnud ei saanud ikka vastust. Kellelt veel küsida? Hernehirmutis on tark, ehk tema teab.
"Kumb meist on parem lind?" küsisid linnud.
"No, mina arvan, et pääsuke on ikka parem, sest...," aga enne kui ta lõpetas, hakkas roniroos tuliselt vastu vaidlema, et lõokesest paremat pole. Linnud ei jõudnudki nende vaidlust lõpuni kuulata.

Pääsuke ja lõoke lendasid eemale. "Me oleme ilmselt mõlemad väärt linnud!" ütles lõoke. "Olemegi! Nii sina kui ka mina," kostis pääsuke. Ja nii nad sõpradena laiali lendasidki: lõoke oma liiri-lõõriga ja pääsuke oma piiri-pääriga.

Reti pesupäev

(ri- ja re- sõna alguses)

Oli reede. Reti aitas isal aias lehti kokku riisuda. Juhtus aga nii, et reha rebides Reti komistas ja kukkus. Ja riided said täitsa poriseks! Reti kartis, et nüüd hakkab ema küll riidlema. Aga ema ütles, et tegijal juhtub ja et riidlemisest pole kasu. Riided tuleb hoopis puhtaks pesta.

Reti hakkas emale appi. Kõigepealt panid nad pesumasinasse rebasega t-särgi ja riburada läksid sinna ka kõik teised rõivatükid. Kui masin oli pesemise lõpetanud, kuhjasid nad märja pesu kaussi. Ema tõmbas õuele pesunööri. Reti aitas ka pesu kuivama riputada. Ainult et tema oli veel väike ja nöörini ulatumiseks oli temal väike trepp-redel.

Kui päike ja tuul olid reas rippuvad riided ära kuivatanud, viisid ema ja Reti pesu tuppa. Ema võttis oma päris triikraua ja Reti oma mängu triikraua ning koos sai pesu ruttu sirgeks. Puhtad ja triigitud riided pandi hoolega kokku ja Reti viis need oma roosasse riidekappi riiuli peale uusi seiklusi ootama.

Pirr-parr unenägu

Kiisu püüdis hiiri
nurr-nurr

Kutsu valvas piiri
urr-urr

Lõvi kandis lakka
lõrr-lõrr

auto sõitma hakkas
põrr-põrr

Ahjus tehti vorsti
sirr-särr

Laudast hääli kostis
sirr-sorr

Tuba täitsa sassis
virr-varr

Kapi alt mind vahtis
vana vurr

Porisev härra Purikas

(r-häälik sõna sees)

Kord elas Rakveres Karusmarja tänavas poiss nimega Tarmo. Tarmo tundis kõiki oma tänava inimesi. Suvel, kui koolis polnud tarvis käia, armastas Tarmo kaksiratsi oma maja aia otsas istuda ja möödujaid vaadata.

Ühel pärastlõunal märkas Tarmo tänaval võõrast meest. Mehel oli ülikond seljas, säärsaapad jalas, peas kõvakübar ja käes pikk vihmavari. Härral olid nina all naljakad vurrud, kuid tema näoilme oli kuri ja kortsus.

Otse Tarmo maja juures astus härra plärtsi pirakasse porilompi. Oi, kuidas mees hakkas torisema ja porisema! Tema kõrvad läksid punaseks ja vurrud hakkasid pahameelest värisema.

Tarmole tegi see nalja. Ta küsis: “Mida sa sööd, et sa nii kuri oled?”
“Mis sul sellest, marakratt! Kruve söön, vot!” vastas mees mõrult.
Tarmo teda muidugi ei uskunud ja küsis vastu: “Sa oled kuri nagu herilane. Ega sa ei nõela?”
Selle peale purskas onu aga naerma ja ütles, et pole vaja karta, ei ta nõela.
“Ma olen Peeter Purikas. Kuri olen ma ainult sellepärast, et ma pole terve päev süüa saanud. Aga praegu otsin ma aednik Kõrvitsat. Tead sa teda?”

Muidugi teadis Tarmo aednik Kõrvitsat – see oli ju tema isa! Poiss kutsus härra tuppa ning perenaine pakkus külalisele kartulisalatit ja krõbeda koorikuga leiba. Pärast seda polnud härra Purikal enam ühtki kortsu näos. Aednik Kõrvits seadis talle valmis korvi porgandite, kartulite ja naeristega ning kui selle eest 5 krooni makstud sai, asus Peeter Purikas rõõmsalt koduteele. Tarmo aga istus jälle tara otsa ja lehvitas talle järele.

 

Rotipoeg Reinu rännak

(r-häälik sõna alguses)

Rotipoeg Rein oli raamatust lugenud, maailm on ilmatu suur. Rein mõtles, et hakkab ka rännumeheks ja vaatab oma silmaga kõik üle. Et Reinul rongiga reisimiseks raha ei olnud, siis otsustas ta jalgsi rändama minna.

Rotipoiss ronis kribinal-krõbinal keldritrepist üles. Esimesel korrusel oli roheliste seintega tuba ja köök. Toas meeldis Reinule kõige rohkem vana ragisev raadio, mis lõpuks reibast muusikat mängima hakkas. Rein ruttas ka kööki uudistama. Seal, päris alumise riiuli peal oli suur rasvakauss. Ta mekkis pisut rasva, ragistas kõrvale ühe redise ja asus uuesti teele.

Teisel korrusel oli hoopiski roosa tuba, kus oli roosa mööbel ja roosad kardinad. Küllap on tüdruku tuba, mõtles Rein ja tahtis edasi minna. Aga siis märkas ta keset põrandat raudteed. See oli nagu päris! Seal oli isegi uhke rohelise veduriga rong rööbaste peal! Ja ilma, et keegi oleks piletiraha küsinud, sai Rein teha rongiga mitu-mitu ringi. Oli see vast vahva!

Nüüd nägi väike rännusell, et rõduuks on lahti. Ta puges uksest välja ja vaatas ringi. Kas saaks veel kuhugi rännata? Ahaa, seal on ju redel! Rein ronis rutakalt mööda redelit üles ja avastas end maja katuselt. Rotipoeg sättis end korstnaservale istuma ja uuris ümbrust. Oi, kui ilus kõik siit ülevalt paistis! Rotipoeg Rein imetles taevas säravat vikerkaart ja oli sel hetkel maailma kõige õnnelikum väike rott.

Triina ja Tristan

(sõnaalguse pr-, tr- ja kr-)

Elas kord ühes linnas tramm Triina. Triinal olid külje peal kollased ja punased triibud ja valgega joonistatud karikakrad. Triina ise arvas, et on kõige kaunim tramm terves linnas. Ta unistas vahel isegi sellest, et on trammide printsess ja tal on kristallidega kaunistatud kroon.

Triinale meeldis mööda rööpaid ringi vurada. Ja talle meeldis juba kaugelt oma kella tiristada, ikka tirr-tirr-trrrrr...! Aga Triinale ei meeldinud, kui prügi ja praht maas vedeles. Ja talle ei meeldinud see, kui rööpad olid roostest pruunid, sest siis tegid nad rataste all kriiks ja krääks!

Kuna Triina sõitis linnas ainult mööda trammiteed, siis ei saanud ta kunagi maale suvitama minna. Maal on vist väga ilus, mõtles Triina natuke nukralt. Aga siis tuli Triinale meelde, et tal elab maal kauge sugulane traktor Tristan!

Oi, Tristan oli väga tore ja tragi traktor! Hommikul pani ta oma mootori prõnn! käima ja ruttas tööle. Tristan sõitis praginal üle räämas raiesmike ja üle sügavate kraavide. Ta kündis suuri põlde ja vedas raskeid koormaid. Kuigi Tristan oli tugev ja turske, armastas ta väga loodust. Ta võis pikalt ilma krõbinat tegemata tiigi ääres seista, et kuulata konnade krooksumist ja partide prääksumist. Talle meeldisid lepatriinud ja valged karikakrad. Aga vahel unistas Tristan sellest, milline elu küll linnas on.

Ühel päeval sai Tristan linnast kirja. Mis sa arvad, kes Tristanile kirjutas? Muidugi, see oli Triina! Ja nii nad hakkasidki kirjasõpradeks: Triina kirjutas sellest, kuidas on elu linnas, ja Tristan kirjutas vastu, kui ilus on elu maal.

Hobuse mure

(r-häälik sõna sees, erinevad hääleharjutused)

Ühel päeval hakkas hobusel külm. Hobune hakkas päris värisema, prrr, nii külm oli. Kuidas küll sooja saada?

Hobune nägi raagus oksal oravat ja küsis temalt: "Tere, orav! Kuidas sina sooja saad?"
Orav näris parajasti käbi. Ta mõtles pisut ja ütles: "Minule annab sooja karvane kasukas, aga kui vaja, siis hüppan ma oksalt oksale. Proovi ka!"
"Ei," ütles hobune, "mina küll puu otsa ei roni." Ja läks edasi.

Hobune kohtas karu. Karu istus, mesitaru kaenlas, ja limpsis mett süüa. "Tere, karu! Kuidas sina sooja saad?" küsis hobune.
"Minul on paks karvane kasukas, aga kui vaja, siis ma ronin oma koopasse ja kerin ennast kerra. Nii saangi sooja. Proovi ka!"
"Ei, mul pole ju koobast, ja kerra keerata ma ennast ei saa," ütles hobune ja läks edasi.

Järgmisena nägi hobune karjakoera enda poole lippamas, keel suust väljas ja saba püsti.
"Tere, koer!" ütles hobune. "Kuidas sina sooja saad?"
"Minul on karvane kasukas, aga kui vaja, siis ma jooksen, kiiresti-kiiresti. Nii saangi sooja. Proovi sina ka!"

"Hmm," mõtles hobune, "jooksmine on päris hea mõte. Ma proovin!"
Hobune tegi prrr! ja hakkas jooksma. Alguses tasakesi, siis aina kiiremini. Ja tõepoolest, tal hakkakski soe!
Peale selle jõudis ta ka ruttu-ruttu koju, oma sooja talli!