Tüpograafia
Tekst on iga dokumendi oluline osa, olgu siis tegu veebilehekülje, PowerPointi esitluse või paberkujul dokumendiga. Seetõttu on tüpograafiareeglite järgimine väga oluline - maitsekalt kujundatud teksti on kergem lugeda.
Ära kasuta liiga palju erinevaid fonte koos
Esimene tüpograafia reegel on mitte kasutada liiga palju erinevaid fonte. Erinevad kujundajad määratlevad mõistet "liiga palju" muidugi erinevalt. Konservatiisem lähenemine lubab kasutada kogu dokumendi ulatuses vaid ühte fonti, mis pealkirja puhul võib olla paksu või suurema kirjaga. Liberaalsem lähenemine lubab kasutada kahte erinevat fonti. Näiteks ajalehed kasutavad tavaliselt sans-serif tüüpi fonti pealkirjades ja serif tüüpi fonti tekstides. Maksimaalne on kasutada kolme fonti, kolmas peaks olema mingi eriline font, mida kasutatakse vaid eriti tähtsatele osadele tähelepanu tõmbamiseks. Kunagi ei tohiks kasutada lähedasi fonte koos - kui tekst on serif tüüpi fondis, siis peab ka pealkiri olema sama fondiga või hoopis sans-serif tüüpi fondiga. Kolmanda fondi kasutamisel peab see teistest märgatavalt erinema.
Serif või sans-serif?
Serif on väike saba mis lõikab ära selliste tähtede, nagu l, m ja n, teravad otsad. Teoreetiliselt juhib see lugeja silma sujuvalt järgmisele tähele. Peaaegu kõik paberväljaanded kasutavad serif tüüpi fonti teksti kehas ja sans-serif fonti ainult pealkirjades. Vastupidiselt paberkandjale on ekraanilt kergem lugeda sans-serif tüüpi fonte. Suur osa veebisaitidest kasutab dokumendi kehas just sans-serif tüüpi fonti.
Ühilduvusprobleemid fondivalikul
Kuigi tänapäeval on fontide valik väga suur, ei saa kujundaja ometi valida ükskõik millist fonti. Brauser võib kuvada ainult fonte, mis on kasutaja süsteemis olemas ja lehekülje looja võib vaid oletada, millised fondid vaataja arvutis on. Kui arvutis puudub vajalik font valib brauser ise fondi, millega teksti kuvada. Tavaliselt on brauseris suhtelise laiusega fondiks määratud Times New Roman ja määratud laiusega fondiks Courier New. Fondi seadeid saab kasutaja oma brauseris ka ise muuta. Alati võib kindel olla kahe fondi olemasolus - Arial (sans-serif) ja Times New Roman (serif) - seetõttu kasutatakse neid veebis kõige enam. Õnneks on ka mõned teised fondid, mis enamiku kasutajate arvutites olemas on - nii võib vahelduseks kasutada serif fonti Garamond ja sans-serif fonti Verdana.
Powerpointi esitluse puhul tuleb samuti arvestada fontide ühilduvusprobleemidega. Kui kasutame oma esitluses mõnda erilist fonti ja soovime oma esitlust teise arvutisse transportida, peame arvestama võimalusega, et selles teises arvutis pole meie poolt kasutatud erilist fonti installeeritud. Selle probleemi vastu aitab fontide salvestamine koos esitlusega (Pack and Go...).
Wordi puhul tuleb samuti dokumentide ühest arvutist teise transportimisel (näiteks printimiseks) arvestada sellega, kas kõik vajalikud fondid on mõlemas arvutis installeeritud või mitte. Eriliste fontide kasutamisel on mõistlik salvestada dokument koos kasutatavate fontidega (Embed TrueType Fonts).
Kui on vajadus kasutada pealkirja jaoks mõnda erilist fonti, võib pealkirja lehele pildina lisada. Selle puuduseks on see, et pildid võtavad tekstist rohkem ruumi ning neid on raskem muuta.
Teksti esiletõstmisvahendid
Teksti esiletõstmisvahendeid nagu paks, allakriipsutatud ja kursiivkiri, kasutatakse kindlate sõnade või fraaside rõhutamiseks. Millist meetodit rõhutamiseks kasutada sõltub teksti keelest ning kujundusstiilist. Tüpograafia ja punktuatsioon erinevad märgatavalt isegi briti ja ameerika inglise keele vahel. Mitte mingil juhul ei tohi esiletõstuks kasutada teist fonti. Valitud esiletõstumeetodit tuleb kasutada järjekindlalt kogu töö ulatuses.
Paks kiri on mõeldud pealkirjade jaoks, kuid tänapäeval kasutatakse seda vahetevahel ka kursiivkirja asemel fraaside esiletõstmiseks teksti kehas. Kunagi ei tohi kasutada esiletõstuks suuri algustähti või läbivat suurtähte.
Kursiivkirja on traditsiooniliselt kasutatud esiletõstuks. Kursiivkirjas antakse edasi võõrakeelsed sõnad, samuti kasutatakse seda mõnikord pikemate tsitaatide jaoks või mõistete jaoks, mida autor arvab olevat lugejale tundmatud. Viimasel juhul tuleks seejärel tundmatu mõiste lahti seletada ning edaspidises tekstis selle puhul kursiivkirja mitte kasutada.
Veebilehtedel on allakriipsutatud kirja traditsiooniliselt kasutatud hüperlinkide puhul, seetõttu tekitab segadust selle kasutamine millegi puhul, mis ei ole hüperlink.
Kirja suurus
Paberilt on kõige mugavam lugeda 10 ja 12-punktist kirja.
Esitlusgraafika puhul tuleb arvestada sellega, et tekst oleks loetav ka auditooriumi tagumises otsas. Seetõttu tuleb kasutada vähemalt 18 või 24-punktist kirja.
Kodulehekülgede puhul kasutati WWW algusaegadel reeglina 12 punktist Times New Roman kirja, viimasel paaril aastal on levinuim 10-punktine Arial ja Verdana. Samuti leiab kasutust 8-punktine Verdana.
Pealkirjad
Pealkirjad algavad suure tähega ning pealkirja lõppu ei panda punkti. Pealkirjade puhul kasutatakse seda tänapäeval mõnikord läbivat suurtähte, kuigi selle kasutamist ei peeta heaks tooniks. Pealkirjad võivad olla tsentreeritud, kuid teksti keha peab alati olema joondatud kas vasemale või mõlema serva järgi.
Kui pikema pealkirja puhul on see vaja paigutada kahele reale, siis peab pealkiri moodustama ümberpööratud püramiidi kuju - see tähendab, et ülemine rida peab olema pikem kui alumine.
Loetelud
Loetelusid (Bullets and Numbering) kasutatakse üksikutele lühikestele fraasidele tähelepanu tõmbamiseks ja põhipunktide väljatoomisel lugejale. Loetelu elemendid peavad olema loogilises hierarhias. Loetelu ei sobi kasutada, kui selles on vaid üks element.
Loetelude kasutamine on leidnud suurt kriitikat kujundajate poolt, kes leiavad, et neid on liiga palju kasutatud.
Tekstilõikude eraldamine
Peale loetelude on põhjustanud kujundajate vastuseisu ka horisontaalribad. HTML'i algusaegadel olid horisontaaljooned ja loetelud ühed vähestest HTML'i võimalustest ning seetõttu on nad ilmselgelt ülekasutatud. Tekstilõikude eraldamine horisontaalribadega on vastuolus elementaarsete tüpograafiareeglitega. Selle asemel soovitatakse kasutada rohkem vaba ruumi.
Tekstibloki laius
Tekst ei tohi mingil juhul ulatuda ekraanil servast serva - sellise teksti lugemine on peenikese kirja korral väga raske. Ka ajalehtedes ei ulatu ju tekst servast serva, vaid on veergudesse jaotatud. Internetis kasutatakse teksti veergudesse jaotamist harva, pigem on mõistlik jätta mõlemale poole teksti ja ekraani serva vahele rohkem vaba ruumi.