Viitamine ja viidete haldamine e-õppes: põhimõtted, mõisted, reeglid

Viitamine on infokirjaoskuse hulka kuuluv akadeemiline praktika, mis väljendub tekstis kasutatud ideede, väidete, andmete jms autorite tunnustamises ning annab lugejale võimaluse pöörduda soovi korral tagasi algallika juurde. Seega on viitamisel nii eetilised (akadeemiline ausus ja "hea toon") kui pragmaatilised põhjused. Heas akadeemilises tekstis, õppematerjalis või kursusetöös on viiteid alati "parajal määral" nagu maitseaineid kogenud koka tehtud supis: kurjast on nii viitamise vältimine ja viidetega "üle pingutamine". Kui tekstis ei leidu ühtegi viidet, siis on tegemist laenatud ideede varjamisega, ilukirjandusliku heietusega ja/või sihiliku dialoogi vältimisega antud valdkonna asjatundjatega. Viidete ülikülluse all kannatav tekst aga muutub raskesti loetavaks ja autori oma mõtted jäävad esile toomata.

Kõige rangemalt järgitakse viitamise reegleid teadustekstides, enamasti määravad ajakirja toimetajad või konverentsi korraldajad ka selle, millise enamlevinud standardi järgi viited vormistada tuleb. Õpikute puhul on autoril juba suurem vabadus valida, kas viitekirjed kogutakse õpiku lõppu või lõppeb iga peatükk viidete loeteluga. Elektrooniliste õppematerjalide puhul võib ette tulla olukordi, kus korrektsete viitekirjete lisamine on keerulisem kui trükimaterjalide puhul, näiteks esitlused, videod, podcastid jne.

Akadeemilise maailma teine pool on üliõpilased ning ka neilt tuleb korrektset viitamist nõuda. Osa õppeasutusi on sel eesmärgil koostanud eraldi juhendid üliõpilastööde koostamise ja vormistamise kohta.

Viitamist kohtame ka väljapool akadeemilist maailma. Näiteks ajaveebides on levinud tava viidata teise inimese ajaveebile, kelle poolt kirjutatu andis autorile põhjuse omapoolse sissekande tegemiseks. Siinkohal pole vaja järgida mingeid viitamisreegleid, sest klõpsamisest veebiaadressi piisab, et lugeja algallika juurde pääseks.

Erinevates valdkondades kehtivad viitamisele erinevad nõudmised - näiteks trükiajakirjanduses tihtilugu ei vaevuta algallikat mainima. Kõik me oleme lugenud uudiseid stiilis "Jaapani teadlased avastasid et...". Enamasti ei sisalda sellised artiklid viiteid esmasele autorile (vt. "Teadlased: eelajalooline hiidhani oli lennukisuurune ") või parimal juhul sisaldavad viidet allikale, mis omakorda uudist vahendanud on (vt "Teadlased on lähedal tehisnina loomisele ").

E-õppe valdkonna võib viitamisreeglite ranguse osas paigutada teadusartiklite ja ajakirjanduse vahele: nii õppematerjalide loomisel kui näiteks foorumiaruteludel osaledes tuleks pidada heaks tooniks laenatud lausete autorile viitamist, kuid range viidete vormistamine APA stiilis leheküljenumbri täpsusega pole üldjuhul siinkohal rusikareegliks.

Viitamisega on lähedalt seotud ka plagiaadi mõiste, mis tähendab teiste autorite loomingu esitamist omaloodu pähe. Plagiaadi vältimiseks tuleb järgmistel juhtudel kindlasti algallikale ja autorile viidata:

• kopeeritakse teise autori täpset sõnastust
• refereeritakse teise autori ideid
• kasutatakse teise autori poolt esitatud fakte, statistikat, tabeleid, jooniseid, diagramme jne.

Kolm rusikareeglit , millest viitamisel tuleks lähtuda (Lõuna-Austraalia Ülikooli UniSA viitamisjuhise põhjal):

• algallikale peate viitama iga kord kui parafraseerite, jutustate kokkuvõtlikult ümber, tsiteerite või kopeerite teise autori loomingut - ükspuha, kas tegemist on tekstilise, graafilise või audiovisuaalse materjaliga
• viide esineb tavaliselt kahes kohas erineva detailsuse astmega: teksti sees ja teksti lõpul kasutatud kirjanduse loetelus. Neist esimene viide peab olema piisavalt täpne, et selle abil võiks üheselt määrata, millise detailse viitega kasutatud kirjanduse loetelus tegemist on.
• ühes tekstis (õppematerjalis, essees, referaadis) tuleks kasutada läbivalt ühte konkreetset viitamise stiili (nendest stiilidest ja seonduvatet formaatidest tuleb käesoleva kursuse järgmistes osades põhjalikumalt juttu)

Viitamise täpsemate üksikasjadega tutvume järgmistel nädalatel, kuid sissejuhatuse kokkuvõtteks võime esitada viitamise 10 käsku.

Viitamise 10. käsku e-õppes

1. Sina mitte ei pääse oma õppematerjalide koostamisel teiste loomingu kasutamisest.
2. Sina pead oma õppematerjalide koostamisel kasutama vaid kaasaegseid ja kvaliteetseid allikaid.
3. Sina ei tohi mitte kahtlase väärtusega allikaid oma õppematerjali loomisel kasutada.
4. Sina ei tohi kopeerida teiste autorite tekste ilma neile viitamata.
5. Sina pead viitama allikatele nõndaviisi, et lugeja saab algallika juurde tagasi pöörduda.
6. Sina pead järgima teksti laenamisel algallika autori poolt määratud sisulitsentsi.
7. Sina oled õigel teel, kui avaldad oma õppematerjalid avatud sisulitsentsiga.
8. Sina pead õppejõuna sõnastama oma õppijatele täpsed reeglid viitamise kohta.
9. Sina pead pidama arvet oma viidete üle, et saaks need vajadusel kergesti üles leida.
10. Sina oled õigel teel, kui jagad oma viitekogu kolleegidega.

Ülesanded

1. Palu ühel oma kooli üliõpilasel ja ühel õppejõul oma sõnadega seletada, miks on viitamine oluline.
2. Leia veebist üks korrektselt algallikatele viitav õppematerjal ja üks mittekorretselt viitav õppematerjal. Mis on mittekorrektselt viitava materjali puudused?
3. Millised nõudmised sead Sa oma üliõpilastele kirjalike tööde vormistamiseks ja viitamiseks? Kas Sinu õppeasutuses on kehtestatud üldised tööde vormistamise ja viitamise nõuded?